Fauna ja floora

Kojad ja karbid

Vesiking

Salu-vööttigu

Sulgsuulane

Harilik keeristigu

Salu-vööttigu

Viinamäetigu

Koonuskodalane

Põõsatigu

Viinamäetigu

Koonuskodalane

Põõsatigu

Rebane

Minu ettekanne, mida esitasin 5. novembril Varbolas oli rebase kohta. Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranžid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks. Rebase perekonnas on 6 liiki, kellest punarebane on kõige suurem. Rebastel on hea haistmine ja kuulmine ja need on rebase juhtivad meeled; nägemine ei ole nii hea. Näiteks liikumatult seisvale või istuvale inimesele võib ta peaaegu otsa tormata. Erinevalt teistest koerlastest näeb rebane pimedas suhteliselt hästi. Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui inimese ära tunneb.Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Ühel territooriumil elab üks täiskasvanud isasloom koos ühe või kahe täiskasvanud emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist. Heades piirkondades on see 5–12 km², linnas koguni 0,2 km². Halbades piirkondades (mägedes) ulatub territoorium 20–50 ruutkilomeetrini. Mõnel aastaajal võivad kõrvutised territooriumid pisut kattuda, kuigi selle tuumikut kaitstakse sissetungijatega võideldes. Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima. Rebane eelistab pesauru rajamiseks vihma-, sula- ja pinnavee eest kaitstud kuiva liivast pinnast. See võib asuda mingi kõrgendiku nõlval. Rebasel on põhiurg ja sageli ka tagavaraurud. Tihti võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate, polaarrebaste ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Rebane võib kasutada ka looduslikke redupaiku: koopaid, kaljulõhesid ja mahalangenud puude õõnsusi. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad. Urgu kasutab rebane peamiselt siis, kui tal on pesakond. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, ei puhka ta urus, vaid lagedal maal rohus, võsas või isegi lumes, et saaks märgata kiskja lähenemist. Jälitajate eest põgenedes poeb rebane mõnda ettejuhtuvasse redupaika, mida tema elukohas leidub tavaliselt rohkesti. Võimalusel rajab rebane oma uru tihnikusse, aga selle asukoha reedavad kaugeleulatuvad käigurajad. Lähemale tulles on lihtne rebase eluaset ära tunda, sest pesauru ümbrus on räpane. Uruavade ees on suured mullahunnikud, lähiümbruses toidujäätmed ja ekskremendid. See loob soodsa pinnase umbrohu kasvamiseks ja vahel ongi uruavad umbrohupuhmaste varjus. Rebase eluviis on öine või videvikuline. Seal, kus teda ei jälitata, võib ta ringi liikuda keskpäevalgi, kusjuures siis on ta üllatavalt julge ega karda inimest. Seevastu jälitamise korral on rebane ettevaatlik ning ilmutab üllatavat osavust jälgede segamise abil või muul viisil põgenedes. Selletõttu on peaaegu kõigil rahvastel, kes rebast tunnevad, temast saanud kavaluse ja osavuse sümbol folklooris. Karm olelusvõitlus on rebasel välja kujundanud väga keerulise käitumise ja mõnel isendil on vaimsed võimed saavutanud eriti kõrge taseme. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Rebane suhtleb valdavalt näoilmete, häälitsuste (tuvastatud on 28 häälitsuste kategooriat) ja lõhnanäärmete eritiste kaudu. Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib.
Rebase eluiga on looduses tavaliselt mõni aasta, maksimaalselt 10–12 aastat, vangistuses kuni 20–25 aastat. Emasloom indleb kord aastas, Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Pesakonnas on 3–6, harva kuni 12–13 kutsikat.